Ma mõtlen kogu aeg, et ma olen ju aastaid kirjutanud, kirjeldanud seda, mida ma tunnen, mida ma tunnen, kui mul on halb, mida ma tunnen kui mul on parem – et: mis tunne mul on. Eks. Ja siis ühel kolmapäeval kui A.k küsib mu käest, et: mida sa tunned, siis kui sul on halb? Siis. Ma ei oska mitte midagi öelda sellepeale. Mittemidagi. Ta kirjeldab mulle väga andekaid metafoore, mida patsiendid on kasutanud oma seisundi kirjeldamiseks. Ma ei tunne mittemidagi. Ma tulin koju ja vaatasin uuesti otsa sellele tekstimassiivile (ja teda on palju), otsisin ühtegi, kasvõi ühteainust seisundikirjeldust, ühteainust lausetki, mis üritaks sõnastada, mis t u n n e mul parasjagu mingil hetkel on, et mis see on, mis mind nädalateks ja kuudeks halvab & seespoolt sööb, mis see on, mis on hävitanud suure osa mu päevadest, mis see on, see suur ja pime, millest ma välja ei näe. Ja, ma ei leidnud sellest ridagi. Mitte ühtegi rida. Ma olen rääkinud sümptomitest ja kirjeldanud käitumisi, reaktsioone, millisena tunduvad asjad mingist meeleseisundist vaadatuna, millisena tunduvad inimesed, või ma ise. See on justnimelt see võltsavameelsus, mis laseb sul uskuda, et sa räägid kõigest, et kõik on nähtaval, samas kui peamisest hiilitakse kõrvale, ise märkamatagi. Et mis o n.
See on see, miks on vaja kedagi, kes julgeks järjekindlalt küsida, asju, mille küsimisest sa oled loobunud, mida pead iseenesestmõistetavaks, mida peavad iseenesestmõistetavaks kõik su ümber; asju, mida sa pole kunagi küsinudki, sest pole osanud/tahtnud/julgenud; asju, millele sa arvad ammu juba vastanud olevat; asju, millele sa arvad vastust teadvat iga jumala päev kui sa astud toast välja ja see on, ta on, ta absoluutselt vääramatult on.
Aga mis ometi?
Nagu tõusulaine, mis kalda poole sõuab, kogub jõudu, kasvab üha ja siis lähemale jõudes sukeldub liiva poole kurjakuulutava mürinaga, vahutades & taandub jõuliselt, rebides endaga liiva, millesse üritad meeleheitlikult suruda oma küüsi, aga liiv on juba suus ja ta sikutab su kaasa & siis järgmine laine sukeldub, viskab su kaldale, mullitava vahu sisse, rebides endaga liiva, millesse üritad uuesti suruda oma küüsi, aga liiva on suus juba palju ja ta sikutab su kaasa & siis järgmine laine – sellised on öised uinumised noil päevil. Pea on padjal & uni on suur, tekk on pehme ja tuba on soe, hingad ühtlaselt, süda lööb aeglaselt & siis ühel hetkel ta sukeldub, su heitlik teadvus, nii järsku & n i i sügavale, lased end kaasa viia & tunned seda uppumiseelset õudu, mil liiv on suus & küüned haaravad tühja õhku; surud küüned peopesse & sunnid end uuesti ärkvele, eemale unest, mida oled oodanud, millest mõelnud. Veel mõneks minutiks & siis järgmine laine. Alati järgmine laine.
Paned kõrvaklapid kuulmekäiku, et keskenduda millelegi muule, olla rahulik ses öös, ja kannatlik. Ja kõik rakud su ajus reageerivad helilainetele, säravad ja teravad nagu vilkuvate tuledega jõulukuusk raskes detsembritormis & kui siis avada silmad, on tuba täis värvilisi helilaineid, mis tunduvad läbistavat muidu nii varjavaid seinu, maailmal on neljas mõõde, sinised & rohelised & punased laineosakesed. Kui te küsite, kas helil o n värv, ja see pole metafoor.
Mis kõik on veel seal, k e s sa oled, aga mida sa kunagi ei näe.
Diagnoos: bipolaarne – kinnitamata, ümber lükatud
Uus diagnoos (kinnitatud) – skisotüüpne borderline
(I’m a lonely schizophrenic)
Igapäevaeluliselt on vahe päris väike. Aga teoreetiliselt: bipolaarne on meeleoluhäire, tähendab: ravitakse meeleolu. Borderline on isiksusehäire, tähendab: ravitakse isiksust.
Definitsioon: isiksus on geneetiline ja ajas püsiv seadumus teatud olukordades teatud viisil reageerida ja käituda, mida on väga raske või peaaegu võimatu muuta.
Ja siis psühhiaater ütleb, et: küll on hea, et sa ikka psühholoogi juurde läksid.
Hah.
Sa tead, et kõik on eriti putsis (vabandust väljenduse eest) kui su psühholoog jääb sulle oma kurbade kutsikasilmadega otsa vaatama, vaatab, mõtleb, kulm vajub kortsu, mõtleb edasi, mõtleb kümme minutit, siis ütleb: ma ei oska selle peale midagi öelda. (kurb kutsikapilk jätkub)
Teine selline hetk (ühe tunni jooksul! maivõi): ma vabandasin millegi pärast, ma ei tea mille, sest ma parasjagu üritasin mitte mõelda sellest, et kui keegi annaks mulle kasvõi hästi roostes nürid käärid, siis ma tõmbaks kohe omal veenid läbi (ma loodan, et keegi ei tea, mis tunne see on), ja siis (väga kurb kutsikapilk): et m i k s p ä r a s t sa vabandad ometi, m i l l e p ä r a s t. (vaikus) kas ma vaatasin sind kuidagi kurja pilguga? – - (hämmeldus). Tähendab, ma olen ise kuulnud, kuidas ta on oma kabinetis ühel noormehel näo täis sõimanud, konkreetselt, aga nii raske on kuidagi üldse ette kujutada sellist inimest k u r j a n a.
Tähendab, mitut psühholoogi konsultatsiooni läheb tarvis, et Maarjat nutma panna: 4. Ma astusin üliinimlikul kiirusel mööda seda krdi pikka koridori, see tundus nii pikk, sest ma teadsin, et ta tuleb kabinetist välja kohe & selleks ajaks kui ma garderoobi jõudsin oli ripsmetušš juba silma voolanud (ma muudmoodi ei oska nutta ka)
Tavapärase lahkumiseelse “järgmistel nädalatel kindlasti läheb paremaks” asemel oli ka et: “kindlasti läheb paremaks, nii kolme-nelja aasta pärast” (jah, ma tean, et sa ütleks, et ma seostan jälle asju, mis pole seotud.)
Ehk siis niipalju ilusast hommikst.
Päikest!
See on, kui lähed esmaspäeval pahaaimamatult etoloogia loengusse ja võtad kaks minutit enne loengut telefoni vastu & satud jälle ootamatult ööseks tööle & lähed siis hommikul zooloogia muuseumi ette diivani peale tunniks magama & seal on nii vaikne enne seda kui õppejõud hakkavad kuskil üheksa ajal tööle tulema, ärkad, pesed ülikooli wcs hambaid, trepist alla eksamile minnas kohtad seda ühte kahest õppejõust, kes teab, et ma olen viimase kolme kuu jooksul ta loengutes käinud, tutimütsiga ja puha, teed eksamit alla poole tunni, jalutad alla linna ja mõtled, et ei tohi veel magama minna (kell on üksteist), jalutad linnast koju (kell on kaksteist), viskad voodisse pikali & ärkad järgmsel hommikul 5:30 (telefon on vastamata kõnede tõttu põrandale kukkunud) jah, ma magasin 16 tundi & ei näinud kordagi und. Ilus hommik on.
Ma ütlen seda kõike ainult korra & seda informatsiooni ei tohi kunagi kasutada minu vastu:
ilmselt olen ma seisukohal, et kui olla, siis olla excellent, või üldse mitte olla. Inimene nagu mina ei saa olla excellent, kui ta kõrval on keegi teine, kellega ta on emotsionaalselt liiga tihedalt seotud. Ja siis ma istusin aknal & esimest korda tabasin end tegelikult tunnetuselt, et nii on hea: olla üksi, selles mõttes, ja sõltumatu (ma olen, esimest korda ka, nii kaua kui ma mäletan). Sest see, mida ma praegu teen, selles on tohutu pühendumus, ma olen selles nii ülepeakaela sees, kõigega mis ja kes ma olen (I’m in, I am a l l in) & see tõepoolest on võrreldav üksnes selle suure a tähega algava pühendumusega, ma kardan (ja võib olla sama ohtlik). Ühed ütlevad: pühendunud; teised ütlevad: pingutab üle. Ei tea.
Kui ma satun UT raamatukogu arvuti & sealsete andmebaaside ligi nüüd nendel päevadel, siis ma lähen täiesti käest ära, mu arvuti kõvaketas annab otsad uurimustööde koormuse all & üldse, silmas on vist see haiglane läige jälle, aga nii palju asju on tehtud selle aasta jooksul selles uurimisvaldkonnas, mis mind isiklikult luuüdini puudutab (lühidalt: psühhopatoloogia manifestatsioon keeleprotsessides & keeleprotsesside manifestatsioon psühhopatoloogias jms). Ja lisaks sellele, see äraaimamatu juhus, mis viis mind kokku A.k-ga, kes puhtjuhuslikult absoluutselt jagab minu seisukohti selles suunas, see on (midagi). Ja lisaks millelegi rakenduspotentsiaal & võimalus oma nahal proovida, kuidas asjad töötavad (sest kahekesi on lihtsam objektiivseks jääda)
Olgu, tähendab, ma ärkan hommikul & ei taha, eks, aga nada, fedja (ilmselt see näitab mu sotsiaalset irdumust, et ma absoluutselt ei tea, kust see väljend pärit on, see jäi mind A.k jutust kummitama lihtsalt).Sellegipoolest see on võimas tunne päeva lõpus teada vähemalt seda, kui paljudest asjadest sa ikka veel mitte kui midagi ei tea.
See on mu hetkeõigustus homsele päevale, kuitahes naiivne see ka ei kõla.
See on, kui ühes väikeses Eesti linnas, millal ma sinna ka ei läheks, ma ootan end alati ees viieteistaastasena: reguleerimata emotsioonid, eos sandistatud mõtted ja kõik need tänaseni olemata aastad kui unenägu. Need leheküljed, mis jäid minust maha, kui võtsin oma kotid ja läksin & ei tulnud enam kunagi tagasi. Kakskümmend minutit Tartuni ja ma kuulen kuidas nad tulevad jälle tagasi: minu tänased mõtted, tugevad, kindlad veendumused, analüsaatorid läbinud tunnetusprotsessid & mälu. Kui keegi ütleb kodu, ma mõtlen ikka veel Tartu-Tallinna rongile, aga see pole enam tõde. Ära vaata mind nagu tähistaevast, valgusaastatepikkuse hilinemisega.
Selles linnas kus on jälle juhtumas kõik need kummalised asjad. Selles linnas, kus ma olen leidnud endale väärilise tähenärija inimese nahas (täiesti valest kohast, küll; ja ma ei tohiks öelda “vale” ka, kuid ebameeldiv oleks absoluutselt ebatäpne määratlus, et mitte öelda väga vale). Sa jagad minuga väikesi puuõisi & mina jagan sinuga kontinente, suuri lahmakaid haritud ja harimata maad. Jah, see on kummaline, et ma tean, mida sa mõtled langevatest kollastest lehtedest ja saapa all krudisevast lumest; mida mõtlesid kolmapäeva hommikul voodist tõustes või kuidas sa õhtuti hambaid pesed; mida ülikooli ajal peale eksameid teha tavatsesid või mis saateid sa telekast vaatad; milline on su käekiri ja kuidas sa vaatad kui loed; kuidas sa hommikul tööle sõidad & millistes värvides maailma näed. Sa tead minust, et ma olen suitsidaalne madala enesehinnangu ja tähelepanuprobleemidega control freak. Ja ma mõtlen, kas see on viis korda rohkem või sada korda vähem… teadmist.
Ja ma tean, et kui ma nüüd muutun ettevaatlikuks, nagu ma aiman, et peaks, siis ei tule sellest kõigest midagi, mitte midagi ei muutu & mu aimduses on usaldamatust, nagu ma ei teaks, et kõik need pehmed lehekesed mõtteid, tükikesed teistsugusest igapäevast, ongi selleks mõeldud, et ma jääks nende peale mõtlema, et nad saadaks mind kõikjale kuhu ma lähen & naerataks kui nad vaikimisi tõlgendavad tükkideks mu enda kontinentaalselt pikki päevi.
Järgneva pooleteise nädala peamised küsimused: kuidas mõjutada (mõjutamis)psühholoogi & kuidas kõneleda tähenärijaga (sisust)?
(äärmuslik subjektiivsus ilmselt on võti, mis keerab)
Ma ei saa magada selles toas selles majas selles linnas.
Ma kuulen ta niuksumist küünte klõbinat parketil unist nohinat ebamääraseid unenäohääli. Ta väikest sooja keha, mida olen kaisus hoidnud nii palju aastaid ja n i i palju öid.
Tibu, väljas on jälle talv ja mu peas
A.k. kurbuse väsimuse valu ja hämmelduse segused silmad & see küsimus, millele ma vastata ei osanud ei oska mõistan küll et
valu on ainult elavate jaoks /a heart that hurts is a heart that works/
ja talv jalataldada külge kleepuv külm lumi kukkumine jääle maha püstitõus külmad kehad mantlite all jätavad külmaks ikka veel kõhklema sellele õrnale piirile milles sina kunagi ei kahelnud
kas – -
(a love that leads us headlong into harm’s way is a love that made us who we are today)
Peab lõppema see aeg, kus parim hetk mu nädalast on see tund, mis ma psühholoogi kabinetis istun.
* * *
Tegelikult kummitab mind teist päeva evolutsioonimuinasjutt, tead küll, sellest kuidas olla olnud kolm inimest, kes näinud üht tegelast kaikaga enda poole jooksvat & kellest üks jooksis ära, üks võttis põõsast kaika ja lõi esimesena (või kõvemini) ja üks oli see, kes ütles, et “soovid sa sellest rääkida”, aga see viimane ei olevat ellu jäänud nii kauaks et paljuneda.
Minu 21.sajandi loogika ütleb praegusest loodusliku valiku situatsioonist niipalju, et: see tüüp, kes ära jookseb, sureb üksi ja õnnetuna (ei anna järglasi, tähendab evolutisooniline fail); see tüüp, kes kaikaga lööma läheb, sureb kuulihaavadesse, varem või hiljem (ei anna järglasi, või kui annab, siis ilmselt surevad ka need varem või hiljem kuulihaavadesse) & see viimane tüüp, kes küsib “soovid sa sellest rääkida” lõpetab hullumajas (hullumajas lapsi ei tehta).
Küsimus, muidugi, on see, et: aga kes ellu jääb?
Inspireeritud mõte sõpradest, i n i m e s t e s t, kes on jätkuvalt veendunud, et hoolimata meie arenenud keelelisest kapatsiteedist, võimest mõelda ja kõnelda abstraktsetest asjadest ja jõuda loovatele järeldustele, rääkimata kõrgelt arenenud kesknärvisüsteemist jne, on inimesel siiski (konfliktisituatsioonis) a i n u l t kaks võimalust: fight or flight.
Ja see on absoluutselt eba-brilliant
Ei, me ei ole enam viieaastased
ja sõbrake ei ela enam, vaid puhkab metsaserval suure kase all
ta haual põlevad küünlad
ja talv
Kõigile, kes ei ole veel Maia blogi lugenud (näiteks):
Homme Kirjanduse Maja Krüptis kell kuus õhtul loetakse Gastevi (illustratratsiooniks väärt lugemist link)
ja, tähendab, kui see ei kõla väga coolilt, siis me ei tea, mis on.
