Ma ütlen seda kõike ainult korra & seda informatsiooni ei tohi kunagi kasutada minu vastu:
ilmselt olen ma seisukohal, et kui olla, siis olla excellent, või üldse mitte olla. Inimene nagu mina ei saa olla excellent, kui ta kõrval on keegi teine, kellega ta on emotsionaalselt liiga tihedalt seotud. Ja siis ma istusin aknal & esimest korda tabasin end tegelikult tunnetuselt, et nii on hea: olla üksi, selles mõttes, ja sõltumatu (ma olen, esimest korda ka, nii kaua kui ma mäletan). Sest see, mida ma praegu teen, selles on tohutu pühendumus, ma olen selles nii ülepeakaela sees, kõigega mis ja kes ma olen (I’m in, I am a l l in) & see tõepoolest on võrreldav üksnes selle suure a tähega algava pühendumusega, ma kardan (ja võib olla sama ohtlik). Ühed ütlevad: pühendunud; teised ütlevad: pingutab üle. Ei tea.
Kui ma satun UT raamatukogu arvuti & sealsete andmebaaside ligi nüüd nendel päevadel, siis ma lähen täiesti käest ära, mu arvuti kõvaketas annab otsad uurimustööde koormuse all & üldse, silmas on vist see haiglane läige jälle, aga nii palju asju on tehtud selle aasta jooksul selles uurimisvaldkonnas, mis mind isiklikult luuüdini puudutab (lühidalt: psühhopatoloogia manifestatsioon keeleprotsessides & keeleprotsesside manifestatsioon psühhopatoloogias jms). Ja lisaks sellele, see äraaimamatu juhus, mis viis mind kokku A.k-ga, kes puhtjuhuslikult absoluutselt jagab minu seisukohti selles suunas, see on (midagi). Ja lisaks millelegi rakenduspotentsiaal & võimalus oma nahal proovida, kuidas asjad töötavad (sest kahekesi on lihtsam objektiivseks jääda)
Olgu, tähendab, ma ärkan hommikul & ei taha, eks, aga nada, fedja (ilmselt see näitab mu sotsiaalset irdumust, et ma absoluutselt ei tea, kust see väljend pärit on, see jäi mind A.k jutust kummitama lihtsalt).Sellegipoolest see on võimas tunne päeva lõpus teada vähemalt seda, kui paljudest asjadest sa ikka veel mitte kui midagi ei tea.
See on mu hetkeõigustus homsele päevale, kuitahes naiivne see ka ei kõla.
See on, kui ühes väikeses Eesti linnas, millal ma sinna ka ei läheks, ma ootan end alati ees viieteistaastasena: reguleerimata emotsioonid, eos sandistatud mõtted ja kõik need tänaseni olemata aastad kui unenägu. Need leheküljed, mis jäid minust maha, kui võtsin oma kotid ja läksin & ei tulnud enam kunagi tagasi. Kakskümmend minutit Tartuni ja ma kuulen kuidas nad tulevad jälle tagasi: minu tänased mõtted, tugevad, kindlad veendumused, analüsaatorid läbinud tunnetusprotsessid & mälu. Kui keegi ütleb kodu, ma mõtlen ikka veel Tartu-Tallinna rongile, aga see pole enam tõde. Ära vaata mind nagu tähistaevast, valgusaastatepikkuse hilinemisega.
Selles linnas kus on jälle juhtumas kõik need kummalised asjad. Selles linnas, kus ma olen leidnud endale väärilise tähenärija inimese nahas (täiesti valest kohast, küll; ja ma ei tohiks öelda “vale” ka, kuid ebameeldiv oleks absoluutselt ebatäpne määratlus, et mitte öelda väga vale). Sa jagad minuga väikesi puuõisi & mina jagan sinuga kontinente, suuri lahmakaid haritud ja harimata maad. Jah, see on kummaline, et ma tean, mida sa mõtled langevatest kollastest lehtedest ja saapa all krudisevast lumest; mida mõtlesid kolmapäeva hommikul voodist tõustes või kuidas sa õhtuti hambaid pesed; mida ülikooli ajal peale eksameid teha tavatsesid või mis saateid sa telekast vaatad; milline on su käekiri ja kuidas sa vaatad kui loed; kuidas sa hommikul tööle sõidad & millistes värvides maailma näed. Sa tead minust, et ma olen suitsidaalne madala enesehinnangu ja tähelepanuprobleemidega control freak. Ja ma mõtlen, kas see on viis korda rohkem või sada korda vähem… teadmist.
Ja ma tean, et kui ma nüüd muutun ettevaatlikuks, nagu ma aiman, et peaks, siis ei tule sellest kõigest midagi, mitte midagi ei muutu & mu aimduses on usaldamatust, nagu ma ei teaks, et kõik need pehmed lehekesed mõtteid, tükikesed teistsugusest igapäevast, ongi selleks mõeldud, et ma jääks nende peale mõtlema, et nad saadaks mind kõikjale kuhu ma lähen & naerataks kui nad vaikimisi tõlgendavad tükkideks mu enda kontinentaalselt pikki päevi.
Järgneva pooleteise nädala peamised küsimused: kuidas mõjutada (mõjutamis)psühholoogi & kuidas kõneleda tähenärijaga (sisust)?
(äärmuslik subjektiivsus ilmselt on võti, mis keerab)
Ma ei saa magada selles toas selles majas selles linnas.
Ma kuulen ta niuksumist küünte klõbinat parketil unist nohinat ebamääraseid unenäohääli. Ta väikest sooja keha, mida olen kaisus hoidnud nii palju aastaid ja n i i palju öid.
Tibu, väljas on jälle talv ja mu peas
A.k. kurbuse väsimuse valu ja hämmelduse segused silmad & see küsimus, millele ma vastata ei osanud ei oska mõistan küll et
valu on ainult elavate jaoks /a heart that hurts is a heart that works/
ja talv jalataldada külge kleepuv külm lumi kukkumine jääle maha püstitõus külmad kehad mantlite all jätavad külmaks ikka veel kõhklema sellele õrnale piirile milles sina kunagi ei kahelnud
kas – -
(a love that leads us headlong into harm’s way is a love that made us who we are today)
Peab lõppema see aeg, kus parim hetk mu nädalast on see tund, mis ma psühholoogi kabinetis istun.
* * *
Tegelikult kummitab mind teist päeva evolutsioonimuinasjutt, tead küll, sellest kuidas olla olnud kolm inimest, kes näinud üht tegelast kaikaga enda poole jooksvat & kellest üks jooksis ära, üks võttis põõsast kaika ja lõi esimesena (või kõvemini) ja üks oli see, kes ütles, et “soovid sa sellest rääkida”, aga see viimane ei olevat ellu jäänud nii kauaks et paljuneda.
Minu 21.sajandi loogika ütleb praegusest loodusliku valiku situatsioonist niipalju, et: see tüüp, kes ära jookseb, sureb üksi ja õnnetuna (ei anna järglasi, tähendab evolutisooniline fail); see tüüp, kes kaikaga lööma läheb, sureb kuulihaavadesse, varem või hiljem (ei anna järglasi, või kui annab, siis ilmselt surevad ka need varem või hiljem kuulihaavadesse) & see viimane tüüp, kes küsib “soovid sa sellest rääkida” lõpetab hullumajas (hullumajas lapsi ei tehta).
Küsimus, muidugi, on see, et: aga kes ellu jääb?
Inspireeritud mõte sõpradest, i n i m e s t e s t, kes on jätkuvalt veendunud, et hoolimata meie arenenud keelelisest kapatsiteedist, võimest mõelda ja kõnelda abstraktsetest asjadest ja jõuda loovatele järeldustele, rääkimata kõrgelt arenenud kesknärvisüsteemist jne, on inimesel siiski (konfliktisituatsioonis) a i n u l t kaks võimalust: fight or flight.
Ja see on absoluutselt eba-brilliant
Ei, me ei ole enam viieaastased
ja sõbrake ei ela enam, vaid puhkab metsaserval suure kase all
ta haual põlevad küünlad
ja talv
Kõigile, kes ei ole veel Maia blogi lugenud (näiteks):
Homme Kirjanduse Maja Krüptis kell kuus õhtul loetakse Gastevi (illustratratsiooniks väärt lugemist link)
ja, tähendab, kui see ei kõla väga coolilt, siis me ei tea, mis on.
Olen kõndinud mitmeid kordi kodu ja linna vahet noil päevil (astun õue, et hingata värsket õhku, maja nurga taga kõnelevad valjult žestikuleerides venekeelsed noored & kusagil aknas mängib rammstein; majade vahelt väljudes tabab kopse heitgaasipilv & rõske eestimaa oktoober vajub mantlisse & riietest läbi) & mõelnud inimkontekstuaalselt elujutustustest. Millised nad võiksid olla (sest tihti nad ei ole). Ma tean, et mulle meeldivad, et mind tõmbab tohutu jõuga inimeste poole, kelles on tugevaid karakteristikuid & tihti äärmuslikke seisukohti (see on see tulekivide teema jällegi; & kelle kätte jäävad tikud, kelle kätte toos); inimesed, kes jätavad auke mu kosmose pinnale & ma annan neile tihtipeale ära proportsionaalselt suure osa iseendast. Inimesed, kellest ma tean, et tihtipeale sotsiaalne paratamatus jätab meie vahele kuude kaupa vaakumisse pressitud aega (& mõtteid, mis kannavad sinu nime), sellega kaasnev pelglikkus mu sees on puhtalt võrdeline. Ei, me ei muutu & piirid me vahel & sees on ikka samad nagu siis kui me olime väga lähedal, ei tundnud kohmetuid vaikusi ega hetki, mil mitte midagi ei osanudki öelda; ehk on nad vahepeal paiknenud ümber, muutunud tugevamaks või hajunud veidi, kuid sa tunned neid hästi. Aeg on hakanud tekitama vagusid me nägudele & võib-olla on neuronite vahele tekkinud uusi sünapseid, aga vanad on ikka veel alles & ehk aktiivsemadki kui varem.
Jah, inimesed, kellest sa tead, et sotsiaalne paratamatus võib ühel hetkel viia sind neist hästi kaugele, teise riiki, teise linna, teise keele- ja kultuuriruumi, ühest linnaosast teise; mõtlema mõtteid, mis kannavad sinu nime & mis kunagi ei saa lõpuni välja mõeldud; nad kogunevad kokku ja siis kaovad, nii nagu hajub su nägu mu kujutluspiltidest, jättes järgi vaid toad ja kabinetid, kus enam kedagi ei istu; ja talve akende taha.
Jah, inimesed. Aga miks peakski hoiduma neist hetkedest, mis pilluvad sädemeid paremale ja vasakule, eestimaa rõskes oktoobris kui taevas on hall ja hommikul alati ei tahagi teki alt välja ronida; inimestest, kes tahkete tulekividena jäävad kuhugile alati alles & neist välja löödud sädemed on terasest ehitatud sild meie vahel, mis kunagi tegelikult ei murene (kui sa ka vahest unustad kuhu ta viib)
& killukesed Tartust, mis tulevad kõikidest ilmakaartest kokku, kus ma kunagi pesitsenud, ei moodusta ühtset tervikut mu peas, vaid kattuvad ühes sama teravalt kui erinevad teises taju kambris. See linn, mis hommikuti üle silla kõndides kerkib läbi udu nagu miraaž, mis kuhu sa iganes ka ei läheks, jääb alati vaevu käte ulatusest välja
& me joome jälle sellest samast kaevust
aga vesi on juba ammu hoopis teine.
ma t e a n, et ma tarbin liiga palju informatsiooni (asotsiaalset informatsiooni, informatsiooni, mis ei seo mind mitte kuidagi s i n u g a seal)
& ma tean, et see + emotsionaalne pagas (asotsiaalne emotsioon, ei seo mind kuidagi s i n u g a, kallis)
olekski ehk paras k a h e l e inimesele kanda (ja kerge kolmele), aga
SEE EI LOE
(ei lähe arvesse)
(seega, allahindlus ei kehti.)
Kas olete vahest mõelnud, et need sildid sigaretipakkidel; “suitsetamine tapab” ja muud, on ainult kaval ja õiglaselt peidetud reklaamitrikk, inimestele (nagu mina), kelle lõikehambad on igavikuootuses nõelteravaks ihutud: veel üks pakk, ja ta tuleb, iga hingetõmbega astub kaks sammu lähemale. Ma olen tüdruk, keda on maha jäetud, et ma vääriks paremat (sest sa väärid paremat, nagu mina), nii et tule aga lähemale, mu ümber on kilomeetreid tühja maad ja pingid teeservades on asustamata; enesehaletsuse teeviidast pööra paremale, sealt veel mõned kindlad sammud ja–
Mõnikord tänaval kõndides kui tuul on mantlis ja klapid sügaval kuulmekäikudes, ma tunnen kuidas sa kõnnid mu kõrval, su lõhn imbub läbi mu nahast, ma hammustan huulde, et mitte öelda, et mitte lausuda veel ühte lauset ja kuulda su vastavat häält. See oli kolm aastat tagasi kui sa viimati jäid minust rohelise bussi uste taha tänavale seisma. Jah, ma jätsin su sinna seisma, sest ma arvasin end väärivat paremat (või vähemalt midagi muud) kui iseennast.
Enesehaletsust ei ole meie linnas, kuigi kajakate kisa kõlab nukralt, aga kui sa pöörad pead ja keegi seisab su kõrval, keegi, kellest sa hoolid või päris ükskõikseks ei pea, siis– hoia temast hetkeks õrnalt kinni, kasvõi mõttes, vaid viivuks (kui bussimootor käivitub, see nõksatus, mis eelneb rataste liikumisele tulisel asfaldil, sellejagu)– küll
Ootasin öösel voodis kaks tundi und ja mu mõtetel tunnetel igatsustel ootustel puudus addressaat ja igasugune suund neil polnud enam sinu nime ega nägu. Hetk enne uinumist ma teadsin, et olin jäänud üksi korterisse tuppa südamesse närvisüsteemi– see tunne oli kergendus.
Kui julm.
Mitte kunagi ei tohi ühte inimest teha vastutavaks oma elu eest.
Viimase päeva jooksul on ruumides olnud palju (võrdlemisi, muidugi) sellist, mida banaalselt ei saa nimetada muudmoodi kui man-candy. Enamasti kolmekümnendate ümber võrdlemisi nooruslikud rõngastamata mingitele universaalsetele mõõdupuudele vastavad ja muidu šarmantsed. Selline mees, kes loenguruumi sisenedes läbib koridori ja järjest lainena tuleb üliõpilasneiude palgele roosakas puna, üle käib tuntav sahin, read muutuvad rahutuks; loengutes asjatut kõnelemist pole, pilgud on fookuses. Ja muidu, ka väljaspool loenguruumi, väga lihtne on sellisele isendile keskenduda, miskipärast, ja kui erutust ei tekita, muudab rahulikuks. Ja ilus vaadata pealekauba. (kh-kohatu)
Muidu, ma olen hästi pai, esialgu, ma luban. Ostsin isegi poest paki jääd. Kuulasin keskmiselt viis minutit kokku oma hingamist, aga mulle tuli kogu aeg meelde, et see oli armas kuidas seda kirjeldati. Majast väljudes säras kahvatu talvine päike ja lehed olid hästi hästi kollased & üldsegi mitte libedad. Esialgu sai parem. Samas: Maarja sa ei näe und. Nende rohtudega ei nähta und. Mitte keegi pole nende rohtudega und näinud. Maarja, sa oled juba kuu aega neid rohtusid võtnud, sa ei näe und. Kui see kõrvalisi isikuid ei puudutaks, võiks unedest blogima hakata. Muidu: Kõik on hästi halvasti, ma näen. – On olnud hullem. Palju hullem.
Esimene mõte oli hommikul et: ma ei ole hull.
(think again)
* * *
Kõik inimesed, kes on ilma jäetud -
tööst ja palgapäevadest; elukohast-kodust soojadest tubadest; perekonnast lastest, linnalubadest; elurõõmust ja positiivsusest kes
on pidanud matma oma sõbrad kõik kelle sõnad surusid end läbi vaikuse tihendatud ukse; on mullaga täitnud oma armsama suu ja poevad nüüd õhtuti üksinda külmade linade vahele
- lõpetavad selles samas valges koridoris, paremale ja vasakule uksed, mis avanevad hääletult, laua taga paaris avali silmi igaühele
200mg jagu kaastunnet (haigekassa katab 50%)Kõik inimesed, kes kunagi olid -
kirjanikud postiljonid luuletajad avantüristid ärimehed toimetajad klienditeenindajad igast eluvaldkonnast -
lõpetavad selles samas koridoris, seitsmekümnesed ja seniilsed veel enne neljandat aastakümmet
ja homme ei alga uut päeva nende jaoks
valgete uste vahelt, mis avanevad hääletult, immitseb lootusetuse pigihaisu allaandmise higihaisu
planeeritud päevade jada katkeb ja uks vajub vaikides kinni
koridoris ootavate inimeste taga sina mina ja kõik meie tuttavad aga
sa ei tunne ära kes neist täpselt peaks sulle olema
olulisem kui keegi teine
täna olulisem kui oli eilekõik inimesed -
kõigist neist linnadest, kus sa iganes elanud, kõigist neist teatri- ja kunsti- ja kinosaalidest kaubahallidest ja bussiterminalidest metroojaamadest ja rongivagunitest; ühiskasutatavatest tualettruumidest motelli- ja hotellitubadest -
lõpetavad selles valges koridoris kus sa seisad
ära vaata kõrvale ära tunne häbi kui nad sind ei näe ei näe sust läbime kõik lõpetame selles samas sulguvate ustega koridoris,
aknad on kinni trellitud ja üle läve astub ainult surm
