Ma mõtlen, kas asi võib olla selles, et me kasvame “eeskujude”, mitte “rollimudelite” maailmas. Ma olen selle mõne aasta jooksul puutunud kokku inimestega, keda ma olen kõigepealt õppinud tundma ühes, seejärel teises ja vahest ka hoopis kolmandas rollis. Võib öelda, et mingid omadused (enamasti need samad, mis on mind nõnda kaua üldse nende juures hoidnud) jäävad kõigis rollides samaks, ent see, kuidas neid rakendatakse; see, mida endale lubatakse, milline on käitumisrepertuaar, millised on piirid, on erinev.  See, kui inimene mudeldab sulle mingit rolli, on äärmiselt suures osas juhendamine, kust jooksevad piirid.

Minu arusaam rollide olulisusest ja fundamentaalsusest selges ja pingevabas kommunikatsioonis võib samahästi olla ka arusaam piiride olulisusest.  Ma mõtlen, et piirid ja oskus piire seada, on üsna alahinnatud.  Kui laste või mistahes väikeloomade kasvatamisel on esimesi reegleid see, et kui nad juba vähegi asjalikuks muutuvad, tuleb neile selgeks teha, mis on lubatud, mis ei ole; mida ja kus tohib teha ja mida mitte ehk siis kus on aktsepteeritava käitumise piirid; siis hilisemas elus ja suhtelemises me unustame selle ära (justkui). Et tingimusteta armastus pole piirideta armastus (ja et piiritu armastus võib tihti võtta suuna mõne õudusfilmistsenaariumi poole).

Mida ma oskan tagantjärgi täheldada inimeste puhul, kes on proovinud aidata mõnd nt depressiooni küüsis vaevlevat inimest, on justnimelt see võimetus kas siis seada või teisele arusaadavaks teha oma võimete/aja/suutlikkuse jm piire – kui sa kasvõi vihjamisi jätad mulje, et sa suudad teha rohkem/alati/kõike või isegi, et sa tahaksid thea rohkem/alati/kõike, siis see muudab olukorda hullemaks, kuna         a) varem või hiljem lõppeb asi sel juhul pettumusega, sest sa ei suuda alati kõike ja rohkem,   b) kui sa kasvõi vihjad justkui see võiks olla sinu asi suuta alati kõike ja rohkemgi, siis utsitad sa ainult taga seda niigi tugevat enesehaletsust, toetad seda illusiooni võimalusest, et keegi teine võiks olla see, kes teeb ja vastutab.

Ma tean väga hästi seda hirmsat tunnet, kui sa tunned, et ei suuda iseenda eest vastutada, rääkimata millestki muust. Ja ainuke ravim selle vastu on millegi eest vastutada – kui sa tunned, et ei suuda iseenda eest vastutada, siis vastuta näiteks selle eest, et sa ei ületa teise inimese piire. See on esimene väike samm (suur, raske), aga võib olla määrava tähtsusega, kas keegi oskab sulle pakkuda võimalust seda teha.

Siinkohal ma ei taha üldse öelda seda, et sõpradel või nö tavainimestel peaks olema oskused selleks, et aidata oma psüühikahäirega lähedasi. Ei pea, selleks on maailmas olemas eriala professionaalid. Ent selline väga väike asi nagu oma piiride kindlakstegemine ja teisele kommunikeerumine võib aidata väga palju kaasa sellele, et olukord ei väljuks kontrolli alt.

Ja muidugi, kui üldse mingeid häireid kuskilt ei paista, meie kõige igapäevasemas elus (või noh, ehk siiski teie elus, sest minu omas nad ikka alati paistavad kuskilt), korralikult seatud piirid ning nende raames olemas olemine (sest kui sind pole olemas heas, siis ei ole sa enam piisavalt lähedal, et sulle toetuda mures) on kõik, mis harmooniliseks kooseluks vaja.

Kui rollid on paigas, siis üks asi, mida ma see kevad õppisin, ja mis on toonud palju võib ehk isegi öelda kergendust, on see, et rollid on hämmastavalt dünaamilised ja kui neid endale teadvustada võib olla täiesti võimalik sekundi murdosa jooksul neid selgelt ja arusaadavalt vahetada. Ja, jah, ma olen olnud uhke selle üle, et ma olen suutnud austada teise inimese rollipiire isegi siis kui kõige tumedam osa minus on halastamatult tahtnud neid hävitada.

Et siis rollides ja nende mudelitest on õppida nii mõndagi väärtuslikku. Aga mida nende eeskujudega nüüd peale hakkata, ei teagi…

Unetu öö. Juba kolmas järjest. Ma jään hõlpsasti magama, aga ühe tunni pärast ärkan üles, otsekui oleksin pannud pea valesse auku. Ma olen täiesti virge, mul on tunne nagu poleks ma üldse maganud või siis õhukese naha all, magamajäämise töö seisab mul uuesti ees ja ma tunnen kuidas uni mind tagasi lükkab. Ja nüüdsest peale on kogu öö kuni kella viieni nii, et ma küll magan, aga jõulised unenäod hoiavad mind samal ajal virge. Ma magan lausa enda kõrval, sellal kui ma ise pean unenägudega maadlema. Kella kuue paiku on viimanegi pisku unest ära pruugitud, ma näen ainult und, mis on pingutavam kui ärkvelolek. Lühidalt, ma veedan öö seisundis, milles hea tervise juures olev inimene viibib lühikest aega enne tegelikku uinumist. Ärgates on kõik unenäod minu ümber kogunenud, kuid ma hoidun nende üle mõtlemast.

Ei midagi uut siin päikese all.

Hakkasin optimistiks. (& teie muie siinkohal on äärmiselt kohatu.)

Vaatenurka saab omada üksnes see, kellel on ka seisukoht.

Muuhulgas on olnud sürreaalseid hetki unerohtude meelevallas, märksõnadena: kõnelevad raamatud ja mööbliesemed ja rohelise keeristormina ümber sõrme keerlev tuba; on olnud pikali lamatud minuteid sotsiaalteaduskonna valgete koridoride põrandal ja palju, väga palju lund. On olnud pikad, väga pikad sõrmed ja helged, väga helged naeratused; on olnud sooje, väga sooje kirju pikkadel, väga pikkadel hommikutel ja on olnud valus, väga valus ja on olnud otsuseid, väga kindlaid otsuseid, mis viivad edasi, edasi, edasi mitte tagasi

Inspireerivaid inimesi ja asju on ümberringi, nii et õhtul koju jõudes see ei tähenda mitte midagi, et ma olen isikliku elu asendanud selle eluga, mis parasjagu käsil on, sest mul on mõelda ka millestki muust peale iseenda. Ja midagi muud ma pole kunagi tahtnudki.

Kui sa oled rännanud mööda sed-a-rada nii kaugele, et metsad ja tühermaad  on põlenud su taga tuhaks, mõned üksikud söestunud puud, mis kevadel ajavad veel ehk värskeid võrseid kui alles; kui sa oled läinud ta järel nii kaugele, et oled hüljanud kõik, mis kunagi tegi sinust selle, kes sa olid: su unistused, su eesmärgid, su mõtted ja sõnad ja unenäod. Kui sa oled põlenud kõige ehtsamas põrgutules ja vandunud igal õhtul mõttes truudust tulekivile, mis su süütas, mõeldes, et pärast seda, pärast teda, saab tulla ainult veeuputus; maailm saab ainult lõppeda, ja sina koos sellega, siis–

Kui ta on lõpuks läinud, nii nagu sa alati teadsid, et kord juhtub, ja talle järgnenud veeuputus, maailma paratamatu lõppemine, on osutunud pelgaks illusiooniks. Kui sa ärkad ühel hommikul ja su elu ei tundu enam unenägu, sest sa oled kaotanud kõik, mis sulle kunagi midagi tähendas, ja isegi tähendus ise on moondunud tundmatuseni, saates vaid üksikuid seletamatuid tundejätkeid tänaval tuttavaid nägusid kohates või seistes mõnel teelahkmel, kus kunagi ristusid teed, siis–

Ärkad ühel hommikul ja elu on jälle su elu, ja kuigi sa tead, et nii pole kunagi varem olnud, pole sul enam õrna aimugi kuidas täpselt võis olla varem või kuhu viivad kõik need teed, mis algavad su maja eest tänavalt. Kui majade hologrammide ja pilvelosside asemel on käega katsutav kivi ja paneel, lumi su saabaste all jätab taas jälgi ja vanad armid su kätel on kõigest armid, mitte sümboolsed representatsioonid eluetappidest, mille pimeda ja hirmununa läbisid üksida voodis teki all. Kui kõik varasemad aastad su elus on muutunud unenägude seeriaks, mida kindlasti kunagi oled näinud, ent enam piisava täpsusega ei mäleta, et kunagi kontrollida, kas nad ka tegelikult aset on leidnud, ja tunne, et sa ei saa enam kunagi midagi muuta, et väljaspool seda maailmast räsitud keha, seda väikest umbset tuba, ei ole enam midagi alles, on ilmutanud oma tegelikku luupainajalikku nägu, siis- -

Kui sa oled harjunud uinuma kuulates kellegi teise vaikseid uneseguseid nohinaid oma kõrva ääres ja vaikus, iseenda müra, hoiab sind ööd-päevad ärkvel; kui oled süüdanud riiulile viimase küünla viimase soojuse eest ja oodanud koiduni, siis – -

õpid lõpuks hindama iseenda häält, väljuvaid süsihappegaasi molekule, mõõdetavat mateeriat, ainsat, mis on alati olnud siinsamas; astud iseendasse tagasi, ühined taas temaga, kes on jäänudki vaatama sinna suunda, millest sul iialgi aimu polnud, et see olemas on; olles lõpuks avastanud (ja võib olla kunagi usud ka), et see ei olegi unenägu

Üritan mitte mõelda, et: mul pole aega isegi terve olla, rääkimata sellest, et oleks aega olla haige.

Tunnen hetkel puudust kõikidest töökohtadest, kus saab võtta siniseid lehti, vahetada graafikuid või kus ma poleks vähemat ainuke inimene, kes räägib eesti keelt.

Tahtsin hiljuti jaurata eneseabiraamatute teemal, põhjuseks kolm haledalt läbikukkunud otsingut kataloogis *ester* ja näppu sattunud uurimustöö, mis näitas, küll mitte väga usaldusväärse valimi peal, aga siiski, et kognitiiv-käitumisteraapia suunitlusega eneseabiraamatud võivad väga tihti tuua inimesele, keda neid kasutama koolitatud pole, oluliselt rohkem kahju kui kasu. Põhjuseid ilmselt on mitmeid, aga et ma otsustasin mitte jaurata sel teemal, siis ma ei hakka sellest rääkima; liiatigi kujutan ma ette, et need mitte just kvaliteetsed ja ebakultuurispetsiifilised tõlked, mida meile ‘meerikamaa tekstidest tehakse muudavad asja veel hullemaks. Aga see selleks. Mida ma tahtsin öelda on see, et: väga paljude nö psüühiliste probleemide sisuks on lõppude lõpuks võimetus konstruktiivselt kommunikeeruda ennast ümbritseva keskkonna ja inimestega, miks mitte ka iseendaga. Aga suhtlema ei saa õppida raamatust; ennast väljendama ei saa õppida raamatust jne – selleks peab olema siiski mingi inimlik kontakt, tagasiside aspekt. Nelja seina vahel iseenda peas võib luua igasuguseid töötavaid konstrukte, kogu maailma võib ära seletada ka, ja paika panna, aga kui palju sellest töötab siis kui sa uksest välja astud? Kui sa ukse üldse lahti saad.

Aga selles esimeses suhtlemispsühholoogia loengus oli see üks hetk küll, kus ma mõtlesin, et – - mis toob meid tagasi sidrunite juurde. Näide ise selline: me kõik teame, et sidrunid on kollased, eks. Oletame, et sa paned nüüd ette siniste klaasidega prillid. Mis värvi on sidrun nüüd? Roheline? Aga kust sa tead, et see pole näiteks hoopis laim? [Tibu,] ta on kollane, ta on ju sidrun! Ma tean, üldse, et see näide ei pruugi mitte midagi öelda inimestele, kes elavad kollaste sidrunite maailmas; aga roheliste sidrunite maailmas kõlab see peaaegu nagu revolutsioon. Ma mõtlen.

Ma olen noil päevil taandunud klassikalise paberi-pliiatsi strateegia juurde ja üritanud lahutada rolli inimesest ja inimest tema rollist, või õigemini: kujundada mingit, kasvõi mingitki ettekujutust sellest, mis täpselt on see roll, mida ta täidab, ja mis sealt üle võiks jääda, mis võiks olla miski muu. Ma tean, see on umbes sama tark tegu nagu rääkida seinaga ja oodata sealt mingit vastust. Kui sa just ei usu, et kõik vastused on sinus endas olemas. Mina, muuseas, ei usu.

Eksperiment jätkub. Ärge tulge ütlema, et see ongi mu elu.